Jugapuu, mis Eestis esineb enamasti kui harilik jugapuu, on üks vanemaks kasvavaid puuliike, mille vanus võib ulatuda kahe tuhande aastani. Ta kasvab pea kõikjal Kesk-, Lõuna- ja Lääne-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias.
Rahvapärimuse järgi on jugapuu igavese elu sümbol ning teda leidub paljudes Euroopa kirikuhoovides, kusjuures istutatud on ta mõnes kohas veel enne kristluse sinna saabumist.
Jugapuu kirjeldus
Teda kasvatatakse enamasti dekoratiivse puuna, kes peab vastu ühtlasi nii Eesti karmidele talvedele kui Põhja-Aafrika kõrbekuumuse- ja kuivusele. Harilikule jugapuule on lähedased kaheksa erinevat liiki, millest kaks on väikesed ja jässakad ning ülejäänud kasvavad kuni 25-meetriseks. Ta tunneb ära igihaljaste, vahaga kaetud okaste järgi, mis on laiemad ja lehelisemad kuuse-, kadaka- ja männiokastest. Samuti kannab ta endal punaseid marju.
Lehed on täpsema kirjelduse järgi tumerohelised ja 10-40 millimeetrit pikad. Puu läbimõõt jääb olenevalt liigist väga erinevatesse vahemikesse, ulatudest mõnekümnest sentimeetrist kuni mitme meetrini. Võra kuju on püramiidjas ning muutub vanemaks saades pigem irregulaarseks. Üheks mürgisemaks osaks on seemned, mis kasvavad tumepunase vilja sees ja on 4 kuni 7 millimeetrit pikad.
Mürgised omadused
Ta on üks kõige mürgisemaid metsikus looduses esinevaid puuliike kogu maailmas. Osadele loomadele, ja ka inimestele, on alates teatud kogusest surmavalt mürgine terve taim. Tihti arvatakse, et kõige suuremat ohtu kujutavad endast punased marjad, kuid tegelikult on kõige suurema ohtlike toksiinide sisaldusega puit ise, selle okkad ning võrsed.
Jugapuu kannab endas toksilist ainet taksiini, mida on tuntud juba väga vanast ajast. Seda on taime komponendina mainitud tekstides, mis pärinevad Vana-Roomast ja Kreekast. Juured on samuti mürgised ja võivad seda olla veel mitmed aastad pärast puu enda suremist. Seda taime ei tohiks kasvatada põldudel, kus elavad kariloomad.
Kõige populaarsemad jugapuu sordid ja liigid
Erinevate liikide arv on üle maailma kokku umbes 40 ja nende liikide nimed tulenevad enamasti kohtadest, kus neid enim leidub või kust nad pärinevad. Tänapäeval on avastatud ka erinevate liikide põimumisi, nii looduses esinevaid kui teadlikult aretatud. Üldiselt kasvatatakse igas riigis just seal kõige enam looduslikult esinevaid või sealt pärinevaid jugapuid ning väga tihti need liigid omavahel ei põimu.
1) Harilik jugapuu
See on maailmas kõige enim levinud jugapuu liik, mida leiab tavaliselt ka Eestist, nii koduhoovidest kui loodusest. Peale Eesti on see levinud mujal Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas ja Aafrikas. Ida-Aasiast pärinedes on see jõudnud siia väga pika aja jooksul.
2) Idajugapuu
See Aasias väga laialdaselt levinud liik on tuntud oma teravate okaste poolest, mis paljudel teistel puudub. Oma vastupidavuse poolest on ta samuti hariliku jugapuuga esirinnas, sest mõlemad on väga külmakindlad.
3) Värdjugapuu
Looduses seda liiki tihti ei kohta ning tõenäoliselt on see hoopis aretatud. Silma paistab see oma väikese kasvu ja kuju poolest, millega sobitub hästi koduaedadesse. Potitaimena kasutatakse seda paljudes kohtades, edukalt on see esinenud ka aiandusvõistlustel. On olemas ka sarnased mini jugapuud, mida on hea kasvatada potis.
Kasvatamine ja kasvutingimused
Rohkem tuntud kui väga aeglane kasvaja, võib ta õigetes tingimustes kasvada kuni 30 sentimeetrit aastas. Parimal juhul võiks istik asetseda niiskes, kuid äravoolavas pinnases, et juurestik piisavalt toitaineid suudaks ammutada. Tegelikult kasvavad nad paremini natuke kuivemas kohas kuna liigniiskus võib põhjustada juurte mädanemist.
Istutamine
Olenevalt liigist tasub hästi valida koht istutamiseks, sest suureks kasvades võib ta olla kuni 25 meetrit kõrge. Nende kasvatamise eesmärgiks on tihti saavutada tihe jugapuu hekk, mis oleks aia või tara eest. Samas kasvab ta hästi hõlpsalt ka potis ja teda saab kasutada dekoratiivse taimena, mis annab aiale dramaatilist efekti.
Heki istutamine võiks toimuda ettevalmistatud kohevasse pinnasesse, kuhu on lisatud väetist või aiakomposti. Nad on saadaval nii potis kui paljasjuursetena, teine variant on odavam, eriti kui eesmärgiks on kasvatada madal hekk. Istutada tuleks taimed kevadel või sügisel ja taimede vahele peaks jätma vähemalt 60 sentimeetrit.
Hooldus
Esimesel kasvuaastal tuleks taime korralikult kasta, eriti kuivadel suvekuudel. Peale seda tuleb ta juba iseseisvalt toime ning erilist hoolitsust ei vaja. Kastmine on vajalik ka potis, sest puujuured ei ulatu pinnasesse. Tasub tähele panna, et tema juurtel on liigse niiskuse puhul kalduvus mädaneda, seega tuleks alati pinnases tagada liigse vee äravool. Mädaseene tunnuseks on lehtede pruunistumine ja kuivamine, kuid seni kuni osades lehtedes säilib rohelist, ei ole taim veel surnud.
Jugapuu lõikamine ja pügamine
Peale istutamist tuleks heki kasvu võimendamiseks ja ühtlustamiseks pügada võrseid külgedel. Vältida tuleks tipu lõikamist, sest see aeglustab kasvu puu kasvu vähemalt paar aastat. Tippu võib hakata lõikama siis, kui puu on saavutanud soovitud mõõtmed ning soovitakse heki laienemist kõrgusesse vältida.
Sellest hetkest võib hakata hekki lihtsalt trimmima, selleks tuleks kindlasti leida head oksakäärid. Hekki ei tohiks lõigata liiga palju, sest ta kasvab sel juhul väga aeglaselt tagasi. Pügada tohib kevadest septembrini, peale seda võib puitu sisse lõikamisel puud jäädavalt kahjustada.
Jugapuu paljundamine
Kõige lihtsam ja kiirem viis paljundamiseks on lõigata võrsed ning need edasi istutada. Võimalik on paljundada ka seemnete kaudu, kuid idanemine võtab enamasti aega aastaid. Kultivaatoritele on siiski oluline, et uus puu oleks oma vanema sarnane, seega eelistatakse tihti võrseid.
Seemnest kasvatamise puhul on kõige mõistlikum panna taim kasvama toas potti, väetise või muu viljaka mulla sisse. Hoida tuleks seda pidevas kerges niiskuses umbes 20 kraadi juures. Toas tuleks hoida umbes 4-5 kuud, peale seda võib istutada taime edasi aiamulda. Seda peaks tegema suve hakul, et taim jõuaks ilusti välisilmadega kohaneda.
Kus seda kasutatakse?
See puit on läbi ajaloo olnud au sees kui väga tugev ja vastupidav materjal. Traditsiooniliselt on sellest valmistatud pikki vibusid ja käepidemeid. Üks maailma kõige vanim säilinud puitese, kütioda, on hinnatud 450 000 aasta vanuseks ning meisterdatud just jugapuust.
Selle puit ja vaik sisaldavad aineid, mis aitavad kehal võidelda vähiga ning mida kasutatakse nii rahvameditsiinis kui tänapäevases meditsiinis. Samas on need toimeained väga mürgised ning mõnest lehest võivad lapsed saada juba tõsise mürgituse. Omal käel kasutamine võib seega olla väga halbade tagajärgedega.
Kolmas kasutusala on tal dekoratiivpuuna, kuna sobib paljudesse aedadesse ja aianurkadesse. Selle ilus, mürkroheline värv lisab aeda nii talvel kui suvel mõnusat, looduslähedast meeleolu. Samuti on tegemist taimega, mida on lihtne hooldada ning mis on jõukohaseks algajale aednikule. Eriti on hinnatud oma dekoratiivsete omaduste poolest värd jugapuu hillii.
Esinemine looduses
Oma tiheda võrastikuga täidavad nad lindude elus olulist rolli, milleks on sobiva pesakoha loomine. Paljudele linnuliikidele pakub see tihe võra kaitset röövloomade ja soovimatute pilkude eest. Vilju, väikeseid punaseid marju, söövad nii varesed, harakad, rongad kui mõned muud suuremad linnud, oravad ja osad putukad. Loomad söövad enamasti ära vilja välise kesta ning jätavad puutumata seemne, mis on puu üks mürgisemaid osi.
Kokkuvõte
Inimesed on jugapuud tema vastupidava puidu ja teatud raviomaduste tõttu ära kasutanud juba kümneid, kui mitte sadu tuhandeid aastaid. Tänapäeval on temast saanud dekoratiivtaim, mida kasutatakse suurepäraselt nii hekkides kui üksiku ja efektiivse puuna aias. Oma olemasoluga lisab ta aeda dramaatilist meeleolu, mis tihti lilledest puudu jääb. Soovitame jugapuud igale kirglikule ja vähem pühendunud aednikule!
